Piduriklotsid
Pidurdusjõud tekib piduriklotside ja piduriketaste vahelise hõõrdumise kaudu. Isegi parim ajamiga pidurisadul vajab piisava pidurdusjõu tekitamiseks kvaliteetseid-piduriklotse ja -kettaid.
Piduriklotsid võib materjalide alusel jagada kolme tüüpi: orgaanilised, pool{0}}metallist ja paagutatud. Orgaanilistes piduriklotsides kasutatakse hõõrdematerjalina peamiselt kummi ja kvartsi, mis on kombineeritud kuumuskindla vaiguga-alusena ja need moodustatakse survevalu abil. Neid kasutatakse tavaliselt enamike mootorrataste originaalvarustusena. Eeliste hulka kuuluvad taskukohasus, vaikne töö, rootorite minimaalne kulumine ja piisav jõudlus üldistes sõidutingimustes. Kuid need kogevad pidurdusjõu märkimisväärset vähenemist kõrgetel temperatuuridel ja kiirenenud kulumist äärmusliku kuumuse korral, mistõttu need ei sobi pikaajaliseks agressiivseks sõiduks. Pool{7}}metallist piduriklotsid sisaldavad metallkomponente (tavaliselt raud või vask) 15%-30% hõõrdematerjali koostisest. Neid patju kasutavatel sõidukitel võib pärast pikka ladustamist tekkida ebatavaline müra, mille põhjuseks on tavaliselt metallosade rooste. Seda saab lahendada tavalise sõidu ajal rooste maha lihvimisega. Võrreldes orgaaniliste patjadega, pakuvad pool{16}}metallist variandid suuremat hõõrdumist, paremat vastupidavust ja paremat soojuse hajumist koos väiksema termilise tuhmumisega. Need tekitavad aga rohkem pidurdusmüra ja põhjustavad suuremat rootori kulumist. Need on kulutõhusad ja tasakaalustatud jõudlus, mida tavaliselt kasutatakse sportrataste jaoks, mis tasakaalustavad igapäevast pendelrännet ja lühiajalist{22}}agressiivset sõitmist. Paagutatud piduriklotsid on oma nime saanud tootmisprotsessist, kus metallipulbrid pressitakse kõrge rõhu all sulamistemperatuuril. Need padjad sisaldavad tavaliselt üle 50% vaske. Võrreldes pool{25}metallist klotsidega tagavad need suurepärase hõõrdumise, kiirema soojuse hajumise ja minimaalse termilise tuhmumise, säilitades tugeva pidurdusjõu isegi äärmise kuumuse korral. Need on aga kallimad, põhjustavad suuremat rootori kulumist ja tekitavad regulaarsel pidurdamisel märkimisväärset müra. Need on tavaliselt ette nähtud suure töömahuga sportjalgratastele, mis on mõeldud pikaajaliseks agressiivseks sõidukeskkonnaks.
Piduriklotsid liigitatakse nende hõõrdetasemete alusel kuue klassi, nimelt C, D, E, F, G ja H, kusjuures C on madalaim ja H on kõrgeim. Tavaliselt on piduriklotsid vastavalt märgistatud. Kui on ainult üks täht, näitab see hõõrdumise taset tavatingimustes; kui tähti on kaks, siis esimene täht tähistab hõõrdumise taset toatemperatuuril, teine täht aga hõõrdetaset kõrgel temperatuuril.
